Monday 12 May 2008

Ümberjutustus „Uhti, uhti, uhkesti”



Ükskord tahist üks mees emajõge ületada. Kui ta jõudis emajõe juurde nägi ta, et laev oli just ära sõitnud ning ta otsustas uinaku teha.
Viisk, õlekõrs ja põis tahtsid aga jõe ületada koheselt. Nende esimene plaan oli põis laevaks, õlekõrs mastiks ja viisk laevanik. Sellele plaanile oli aga põis kohutavalt vastu. Lõpuks said nad põie vette ja viisk hüppas sellele peale ja peale seda hüppas ka õlekõrs peale. Viisk pani kapteni mütsi pähe ja hakkas pikksilmaga ringi vaatama. Järgmisel hetkel takerdusid nad kividesse ning nad olid suures uppumisohus. Sellel ajal sõitis suur laev mööda ning nad hüppasid sellele peale. Nad pääsesid küll uppumisohust kuid nad olid sellel samal kaldal tagasi.
Viisu järgmine plaan oli panna õlekõrs üle jõe. Õlekõrs oli sellega nõus. Kui viisk hakkas jõge ületama murdus õlekõrs ja selle peale hakkas põis nii kohutavalt naerma ning ta lõhkes.
Kolme sõbra teekond lõppes väga kehvasti

Sunday 11 May 2008

Esimene koolipäev ehk tarkusepäev

Esimese koolipäeva tavad on pikka aega - üle poole sajandi - püsinud ühesugustena: pidulikult riietatud abituriendid viivad 1. klassi lapsed käekõrval koolisaali avaaktusele. Klassikaline esimese koolipäeva rõivas on ikka olnud valge pluus. Mõnikord on tüdrukutel seda asendanud tume kleit piduliku valge krae ja kätistega. Kuid valge pluus tundub sel päeval endastmõistetavana praegugi, kui mingeid ettekirjutusi pole - valdav osa kooliastujaid on ikka sellises pidurõivastuses. Esinemiste järel anti õpilastele varem lilleõis ja elu esimene kõvakaaneline õpilaspilet. 1990. aastatel hakati 1. klassi astujaile kinkima aabitsaid. Tänaseks on aabitsast kujunenud pikemaks ajaks esimene ja ainuke õpilase oma raamat, mälestusese Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel.

Nõukogude aja viimastel aastakümnetel hakati 1. septembril tähistama tarkusepäeva, see tähtpäev on jäänud oluliseks tänini.

Mina tähistan tarkuse päeva niimoodi, et lähen esimest päeva kooli ja söön kodus kooki.

Toomapäev

Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive.

Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma haldjaks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut.

Mina süütan toomapäeval küünlad.

Jaanipäev

Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad. Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.

Mina teen sellel päeval jaanituld.

Kadripäev

Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neiski tavades toimunud mitmeid muutusi. Näiteks palusid 19. sajandi kadrid rohkem villu jm näputööks vajalikku, vähem toiduaineid. Mida edasi, seda olulisemad olid kommid ja maiustused ning muidugi ka raha. Juba nimetusest selgub, et ringi rändasid ennekõike naised või naisteks riietunud, maskide valikus on aja jooksul toimunud suuri muutusi.

Mina käin sellel päeval kadrisanti jooksmas.

Mardipäev

Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni.

Mina käin sellel päeval mardisanti jooksmas.

Kolme Kuninga päev

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.

Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.

Meie tõstame kodust kuuse välja tähistame jõulude lõppu sellel päeval.

Näärid

Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena alates 16. sajandist. Sõna näärid on mitmuslik, nagu paljud olulisi pühi ja perekonnasündmusi märkivad nimetused (jõulud, lihavõtted, suvisted, pulmad, matused, ristsed), ja on pärit alamsaksa keelest, tähendades uut aastat. Paarisaja aasta eest olid näärid mõnevõrra vähem oluline püha kui näiteks jõulud, ja praegu on see kindlasti omakorda paljudele noortele vähem oluline kui viiekümne aasta eest.

Rikkalik kombestik on viimase saja aasta vältel püsinud suuremate muutusteta, jagunedes avalikuks ja koduseks, üksnes oma perele mõeldud nääriõhtuks. Oma tänase ilme sai püha siiski viimase poolesaja aasta jooksul. 20. sajandi esimesel poolel mürati mõnes peres veel tuppatoodud õlgedes või heintes, seejärel hakkas tava hääbuma. Liigutati tööriistu tööde edendamiseks ja raputati viljapuid korraliku õunasaagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Rikkaliku toidulauaga loodetakse endiselt tagada jätk tulevaseks aastaks. Pärast Teist maailmasõda toodi tuppa näärikuusk. Aasta viimasel päeval tõi näärivana kingitusi, Lääne-Eestis ja saartel liikusid ringi näärisokud, kes soovisid head uut aastat.

Meie kodus tähistame sellel päeval uue aasta algust ja vana aasta lõppu.

Emadepäev

Emadepäev kuulub nende pühade hulka, mida on hakatud tähistama 20. sajandil. Päev on koguni nii uus, et on lausa teada, millal seda Eestis esimest korda tähistati, kes selle populaarsusele kaasa aitasid ja miks nad seda tegid. Päeva sõnumiks on, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Esimest korda korraldas oma ema auks Udernas 1922. aasta suvel piduliku emadepäeva Helmi Mäelo, Eesti tuntumaid karskustegelasi.

Emadepäev leiab aset maikuu teisel pühapäeval.

Mina kingi sellel päeval emale lilli ja kaardi.

Halloween

Halloween hakkas Eestis meedia õhutusel levima 1980. aastate lõpus – niisiis umbes samal ajal mitmete Euroopa maadega. Pühakutepäeva laupäev oli eesti rahvakalendris varem tundmatu ja kombestikult ühendab tähtpäev endas meie hingedeaja, mihklipäeva ja mardipäeva tavasid. Halloween'i tähistatakse tänagi rohkem linnades, kus liiguvad ringi tontlike maskidega lapsed. Vahel harva on neil käes laternad või on kasutatud Ameerika eeskujul kõrvitsalaternat. Viimast, sageli hiigelsuurte viljadega taime küll kasvatatakse Eestis, kuid mitte väga sageli. Arvestatavaks köögiviljaks muutus kõrvits 19.-20. sajandil. Küll on aga mitmetes lasteaedades ja koolides sellel päeval korraldatud kõrvitsatest laternate ja maskide tegemise konkursse.

Mina panen kodus sellel päeval küünlad põlema.

Küünlapäev

Küünlapäev oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest, tema olulisusele saartel, Läänemaal ja mujal osutab nn järelpäevade arvukus – siis liikusid mehed õlut või muud pühade lõpetust norides ringi. Järelpäevi nimetati tahipäev, küünlalühtripäev ja muude põhipäeva nimedest tuletatud hüüdnimedega.

Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama/pelgama, siga kõrva päikese käes paistma jne.

Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga.

Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt.

Mina süütan sellel päeval küünlad.